Me tõime esimese asjana kohvimasina linnast korterist, maale majja. Siis tuli juba ka TV, veel riideid, Ragnari voodi. Ilmselt, kes tähelepanelikumad olnud, on aru saanud, et me oleme nüüd palju-palju rohkem aega veetnud majas. Selle kuu jooksul oleme vaid üksikud korrad linnas ööbinud. Ühesõnaga, me hakkame oma elu sättima selles suunas, et lõpuks üle kolme aasta oleks meil üks kodu, mitte kaks. Tagasi mõeldes, siis tol ajal oli lihtsalt endale mugavam ja pakkus rohkem võimalusi linnas korteris elamine ja maal käisimegi vaid nädalavahetustel või puhkuste ajal. Sest kui me Härraga leivad ühte kappi panime oli tal korter, mul maja ja valiku me pidime tegema. Kolm aastat tagasi olin ma 20, õppisin bakas, käisin osaliselt tööl ja Ragnaril tuli just lasteaia aeg peale. Ausalt öeldes on korterisse juba imelik minna. Seal on nii ebamugav kuidagi ja pole üldse kodune tunne. Vb kui see korter oleks meie oma, siis tunneks ehk mugavamalt ennast, aga üürikas. Pole ennast kunagi väga v