Hei! Käisin täna hommikul taaskord jalutamas, esimest korda peale sünnipäevast jooksmist ja haigusperioodi. Mõtlesin küll, et maru jahe tundus väljas, milleks hakata uuesti tervist kurnama ja riskima uue poolhaige perioodiga. Aga näed, päris mõnus soe oli hoopis. Jalutan rahulikult, täiesti omades mõtetes. Teiselt poolt teed hüüab vanem naisterahvas, kes paistab just sellises olekus olevat, et otsib alles eilselt peolt koduteed: „Tüdruk!“. Vaatan siis temapoole, küsib kas mul tuld on. „Kahjuks ei ole!“ ja kõnnin edasi. Hakkan aga mõtlema, et kahjuks.. kahjuks?. Miks kahjuks? Pole mul sellest mingit kahju, et mul tuld ei ole. Jah, viisakusest ikka, et jah kahjuks ei saanud aidata. Möödujaid oli seal veelgi, kas siis noor „tüdruk“ on just see õige kelle käest tuld küsida? Ehkki ma tõesti kunagi tegin. Ma ei tahaks öelda, et ma olen suitsetaja olnud, sest See on hoopis midagi muud. Teinekord tegin vähem, teinekord rohkem, teinekord ei teinud üldse. Lõpetamine ka ei tul