kolmapäev, 30. august 2017

Sõitsime Kihnu Virvega!


Kihnu 17.august' 17









Jägala 24.august' 17








Tuult püüdmas. :D 
Lihtne pildipostitus vahele. Saime Augusti kuus taaskord ringi reisida. Puhkuse ajal meid Jägala joale ei lastud, seekord läks õnneks, pääsesime mõlemast küljest ligi. Mäletan kui väiksena sai käidud, siis kosk oli palju laiem. Nüüd selline tunne, et varsti kuivab üldse kokku. 

Kihnu saare peal käisime kõik kolmekesi esimest korda. Palju aega meil seal polnud, aga tuletornis käisime ära ja saime lõunaks kohapeal valmistatud tuulehaugi. Suur kalasõber, nagu ma enda arvates olen, aga tuulehaugi varem söönud polnud. 

Ega tegelikult meie see reisimine pole ka nii, et lähme käime nüüd seal ja teeme seda, võtame tööjuurest vabaks ja oleme. Töö ja vile käib koos. Samal ajal kui mees tööd rügab, chillime meie Ragnariga mere ääres, käime jalutamas või aegajalt passime lihtsalt autos (tuleb tõdeda, et on ka nii, sest ega igas kohas pole kus kõndida ja teha midagi). Sellessuhtes on A-l tööga vedanud. Selle aasta jooksul oleme rohkem Eestit näinud kui terve oma varasema elu jooksul kokku (tõenäoliselt liialdus, kuid siiski.. Palju!)

MÕNUSAT AUGUSTI LÕPPU! 
Quote of the day: 

reede, 25. august 2017

Mu avokaadoseeme läks kasvama!





Rohkem sõnu polegi vaja. See läks kasvama! See oli ikka pikk-pikk ootamine. Vahepeal me oleks selle juba peaaegu, et minema visanud. Nädal veel ilma muutusteta ja see oleks prügikastis lõpetanud. Aga näed, just siis hakkas pisike juureke alt paistma. Ootus oli pikk. Lõpuks sai sellest ka asja. Alguses olin nii kõhklev, mõtlesin et see ei lähegi kasvama. Eriti just, et see seeme tõmbus nii koledaks, ja siis see osa mis vees on muutus limaseks. Vahepeal vett vahetades pesin ka seda seemet. Siis need hambatiku kohad läksid ka imelikuks .. aga no kuna teised ka panevad nii, ju sellest pole siis lugu. 

Nüüd kasvab see nii kiirelt, päevaga viskab 0,5-1mm jagu lehepikkust juurde ja kõrgusesse kasvab ka jõudsalt. Juur on millegipärast minul vaid üks pikk uss. Enamasti teistel ikka hargneb. Potti ära saab, küll siis hargnema hakkab ma usun. Muideks, kui see lehtede vars tulema hakkas. Näppisin seda liiga palju ja korraga murdus ots ära. Oi, siis ma olin küll enda peale vihane. Mõtlesin, et kogu vaev ilma asjata ja see ei lähegi kasvama enam. Aga läks, hakkas uut vart kõrvalt ajama. Kui teiselt pildilt vaadata, siis on näha kuidas pisike varreots paistab. 

Kas see kunagi ka vilju andma hakkab.. Kahtlen. Pigem siiski rohkem ilu pärast... 

esmaspäev, 21. august 2017

Seitsmest sai kuus


Viimati alla 70-ne kg kaalusin ma enne rasedust. Peale seda pole kaal kuuega algavat kaalunumbrit näidanud. Seda siis kokku kuskil 4 aastat. Üleeile kaalu peale minnes ei oodanud ma sealt suurt midagi. Ma polegi midagi teinud selleks, et see number väiksemaks läheks seega mida ma sealt ikka ootan ja loodan. Rõõm oli aga suur kui number üle 70 ei tõusnudki, riided ka maha, siis kilo lausa alla 70-ne. Ei tee ma trenni, ei tegele mõne liikuva hobiga.. tööle läksin ainult.

Sisimas oli ikka soov, et tahaks vana kaalunumbrit tagasi. Aga ega tegelikult see uuski mind väga ei häirinud. Minu pikkuse juures pole arugi saada. Ja ega pole nüüdki aru saada, et paar kilo vähem oleks. Seega see number kaalul on lihtsalt oma teadmiseks. Kes see teine ikka aru saab peale vaadates, et kas ma olen nüüd 71 või 69. Samu riideid kannan ikka, jalad sama paksud, käed sama peenikesed, kõht ikka üks ja see sama. Ainuke kes seda märkab olengi ma ise kui kaalupeale lähen ja numbrit näen. Mõni sellise kaalukaotuse puhul tunneks ennast iluduskuningannana, nagu oleks 20 kilo alla võtnud ja nüüd printsess valmis.

Tegelt.. Kes teab, äkki mu kaal hakkab lihtsalt läbi minema. Aga ega see mind ei heiduta, minu kaal näitab siiski, et ma olen alla võtnud ja rohkem pole vaja. Minu jaoks sellest piisab. Ma ei hakka ennast masendama sellega, et ruttu joosta mõne teise kaalu peale. Pärast ongi oma kaalu viga, siis jälle masendav, et polegi nii ilus kaalunumber. Või oli asi lihtsalt selles, et olin söömata olnud. Pffh... Las ma ise oma rõõmuks arvan, et olen kergem. 

kolmapäev, 16. august 2017

Praktikaga lõpusirgel.



Hei. 

Oehh.. Küll see praktika on ikka raske teema. Mingis mõttes oleks tore olnud igapäevaselt kuskil käia ja saada oma tagasiside ja tehagi mingit ebaolulist asja aga saada ettevõttepraktika aine läbitud ja eap-d kätte. Teisalt aga tunnen, et iseseisvalt tegemine annab ikka palju. Mul pole olnud iga hetk kedagi käepärast, kellelt abi küsida. Nii palju tuleb lihtsalt tunde järgi teha ja ise õppida ja lihtsalt suvalt eeldada, et just nii võiks miski olla. Tegelikkult ikka oli abi olemas. Alati võisid helistada või kirjutada, aga see pole ikkagi see. Samas kui mõelda... siis usun, et "kaugpraktika" on pannud mind rohkem proovile. Mis eriti oluline - paindlikus. Võimalus raha teenida ja oma vaba aega planeerida ilma, et mõni kohustuslik aine terve suve ära rikuks. Või kui tahtmine tuleb, siis teha seda kasvõi kell 1 öösel.

Täpsemaid andmeid ma kahjuks avaldada ei saa, ei või... aga hetkel on käimas selline huvitav vaarikaseemneõli projekt (millest ma tegelikult juba ka rääkinud olen), kus siis uuritakse mooduseid, kuidas vaarikaseemnest õli kätte saada. Teiselt poolt pidime meie, praktikandid, uurima, mis selle õliga edasi võiks teha ning millised on seadusandlused mis lubavad, piiravad, kehtestavad erinevaid nõudeid turule toomisel, toorainena müümisel ja nii edasi. Mina ise sobrasin kõvasti seadustes ja määrustes, suhtlesin terviseametiga ja koostasin lõpuks 15 leheküljelise analüüsi, mida ettevõtjal kõik vaja teada oleks. Kursakaaslane, klassiõde.. maiteagi kuidas nimetada.. Tema uuris nende kohta kes Eestis kasutavad vaarikaseemneõli ja kas nad tunneksid huvi kohaliku tooraine vastu.

Vahepeal sain vastuse, et oleks vaja analüüsi muuta ja parandada. Peale puhkust võtsin ka selle ette ja vastasin lisaküsimustele, mis tekkisid. Lisaks parandasin mõned segased kohad ära. Nüüd ootan uut kinnitust, kuidas nüüd siis ka paistab ja kas neile meeldib ... Ja kas ma olen ikka õiget asja teinud!? Kooli jaoks ka mingi analüüsi praktika kohta tegema, lisaks veel ettekanne septembris. Kes seda veel viitsib teha? Ausalt.

Praegused tunded -> 

pühapäev, 6. august 2017

Ringreis II

Terekest Kõigile!






Päev 2 (reede) 
Alustasime oma päeva Valastest -> Söögi/Kohvi peatus Olerexis -> Põige Tarvase kuju juurde Rakveres. Linnuse juurde niisama ligi ei pääse, sisse saab piletitega. Aga saime korra sisse piiluda ja tundus väga huvitav. Aega rohkem oleks olnud, siis oleks sisse läinud. Teinekord. -> Jägala joa juurde me ei saanudki minna. Just sel päeval ja sel ajal kui meie sinna jõudsime toimusid joa juures filmivõtted. Kummaltki poolt juurde ei lastud, turvad olevat olnud üsnagi kurjad. Ei oska ka öelda mis filmivõtted seal toimusid, kuid panime omad panused "Klassikokkutulek 2-le" -> GPSi "Tallinna Loomaed" ja minek.. Veetsime seal kokku kuskil 3h. Ragnar pidas kenasti jalutusele vastu, tundis paljud loomadki ära keda ennem oma silmaga näinud pole. 3.aastase jaoks oli see juba huvitav ja põnev. -> Rummu karjääri otsisime alguses taga. Siis pikka aega mõtlesime kust juurde minna. Päris peavärava juurest ei tahtnud ka ronima hakata. Igatahes saime kenasti juurde. Kohapeal pandi lava paika Rummu Rocki jaoks. Ujuma ei läinud (ilm oli jahe ja polnud ka huvi selleks). Vaatasime lihtsalt ringi ja sain palju pildistada. Ainukesed me seal polnud, seega ei tundnud ma ka muret, et trahvima võiks keegi hakata või kurjustama selle üle, et eravalduses viibisime. ->  Esialgu plaanisime selle öö veeta Tallinnas. Kui aga öömaja võimalust polnud, otsustasime autotelkimist kuskil mereääres teha. Lihtsalt emotsioonide ajel võtsime suuna lõuna poole - Pärnusse. Teepeal söögipeatus Olerexis. -> Täpsemalt liikusime Valgeranda. Mõlemad oleme ennem seal telkinud. Mändide all on mõnusad mereäärsed kohad. Mis aga oli ... ühtegi kohta polnud vaba. Otsisime ja otsisime. Tahtsime grillida mereääres ja mõnusat õhtut veeta. Kui aga lõpuks ühe enamvähem koha leidsime jäime me liiva sisse kinni kui manööverdasime seal. Nii kinni, et lahtisaamiseks kulus meil 2 tundi ja lisajõude. Tõesti suur aitäh naabertelkijatele ja kohalikule külamehele, kes käis isegi kodust läbi, et abivahendeid tuua ja aidata. (Muidugi ei pruugi nad kunagi seda ise siit lugeda. Õnneks sai kohapeal 1000 ja enamgi tänusõna öeldud.) -> Tuju oli rikutud. Randa enam keegi jääda ei tahtnud. Kell oli palju. Grillida enam ei saanud. Auto igatepidi liiva täis. Sättisime ennast golfikeskuse parklasse autotelkima (ehk autol seljatoed alla ja voodi olemas). Peab tõdema, et seal oli teisigi, kes sinna ennast magama sättisid, ju nemadki ei saanud telkimiskohta mändide all. Ühed panid isegi parkla kõrvale muruplatsile telgi üles. Miks mitte. 






Päev 3 (laupäev) 
Äratus üsna varakult. Autos magamine läks üsna vaevaliselt. -> Võtsime suuna Läti poole. Treimanis tahtsime mõnes RMK mereäärses kohas grillida. Grillimiskoha leidsime, merd oli ka võsa tagant kuulda, aga kohta me ei leidnud kust mereäärde oleks saanud. Kuna parmud tahtsid ka meid sõna otseses mõttes elusast peast ära süüa, kobisime autosse tagasi ja liikusime edasi Lätti. -> Kolasime piiriäärses külas ringi ja lõpuks saime ka mere äärde. Mööda Ainazi lainemurdjat jõudsime lõpuks mereäärde. Mõnus koht kus teinekord mere äärde minna, sest rahvast tõenäoliselt seal palju pole ilusa ilmaga, seega hea privaatne kohake. -> Teepeal peatus Helme lossi varemete juures. -> Söögipaus Sangastes Rukki Maja pubis. Söök oli taaskord väga maitsev, mida uut ja maitsvat. Igati hea koht. -> Sihtkoht Sangaste loss. See oli jällegi üks koht, mida tahtsime eelmine aasta juba vaatama minna, aga kuna ilm oli tookord kehv jäi minek ära. Peab tõdema, et loss oli väga ilus ja uhke, eriline... AGA enamus lossist on kinni, seda näha ei saa, mingi restoran, peosaal, hotelliruumid. Milleks üldse lasta turiste sinna sisse, või mille jaoks selle eest raha küsida. Arvestades kuidas seal rahvas vooris oleks ma võinud ilma piletita ka sisse minna.. Hea meel on mul selle üle, et ma nägin seda seest (mingil määral), aga üsna pettunud selles, et ma tegelt ei näinud väga midagi. Kõige veidram selle juures oli see, et suures peosaalis oli algamas mingi pidu. Suur laud oli kaetud. Õnneks sel ajal kui meie veel läksime, oli rahvas alles kogunemas. Aga kui meie hakkasime ära tulema, läksid just uued nö turistid sisse, peolaua taga inimesed olid just söömist alustanud. Need suunati söögilaua eest läbi, et ka nemad saaksid ruume näha kus pidulised olid. Nagu .. ma tähistan seal oma sünnipäeva/pulma ja siis mingid turistid voorivad edasi-tagasi ja pildistavad? no comments... 

Edasi võtsime reisi tuttavatesse kohtadesse. Lihtsalt lebotasime. Eks aeg-ajalt võibki endale midagi sellist lihtsat lubada. Küll Eestimaa on ikka väike, ühe paagitäiega saab ringi peale tehtud. Järgmine reis tuleb juba uute sihtkohtadega ja veidike teistsuguse ringiga. Võite julgelt soovitada kohti mida külastada, siis saame hakata koostama uue reisi marssruuti. :) 

Päikest! :) 

reede, 4. august 2017

Ringreis.







Lõpuks oleme ka oma "Avastame Eestimaad" reisilt jõudnud kodukanti tagasi. Ja mitte koju, vaid just kodukanti, sest kodu nägime me viimati neljapäeva hommikul ja nüüd peesitame ühes kohas ja teises kohas. Milleks ikka koju minna. Puhkus ju selleks mõeldud ongi. Teisipäeval hüppan korra tööjuurest läbi ja siis uuesti peesitama. (30.07 päeval)

Hei! 

See oli üks lõik mida ma jõudsin alustada vahepeal kui siin reisisime. Tookord see postituse kirjutamine sinnapaika jäigi, kaugemale ma lihtsalt ei jõudnud. Küll tahtis Ragnar mängida, siis tahtsid aga süüa, pildistada, magada, veel süüa. Ja no nii ta läkski.

Aga kuna A-l on puhkus ja ma ise sain tööjuures ümberkorraldusi teha, et mul ka vaba oleks, saime ette võtta ühe suurema "Avastame Eestimaad" puhkusereisi. Mõttes oli päris mitu kohta, mida tahtsime läbi käia ja oma silmaga näha. Lisaks sellele tegime teepeal mitmeid peatusi, et veelgi enam näha ja reisi huvitavamaks muuta. Mis siin pika jutuga ikka jännata, alustan kohe algusest:

Päev 1 (neljapäev)
Algus Tartu linnast suunaga Kauksi poole - > Väike põige Eesti pikimasse tänavkülla ja Mustvees käisime Peipsi ääres. Vana hea ujumiskoht oli täis surnuid kalu ja tundus, et tegelikult ega seal keegi enam ujumas vist ei käi. -> Mida enam sõitsime me ida poole, seda ilusamaks läks ilm. Tartust alustades oli taevas pilves ja päikest polnud kuskilt näha. Kauksi randa jõudes oli aga Päike täielikult väljas ja rannas juba esimesed inimesed. Ragnar sai esimest korda rannamõnusid tunda. Veetsime oma mitu head tundi rannas. -> Edasi liikusime ülespoole. Tegime söögipeatuse Iisaku Prowintsi kohvikus. Söök 5+, teinekord teame kust head süüa saab. -> Sealt võtsime suuna Toila peale, selleks et ikka mere ääres ka ära käia. Kaardi pealt vaadates avastasime, et Toilas suuremat sorti park, otsustasime ka selle üle vaadata. Peab tõdema, et park oli tõesti väga ilus ja uhke, nagu tõeline lossi park olema peab. Suurepärane koht kus teinekord näiteks fotosessioon teha. -> Valastes esimese asjana vaatasime ööbimispaiga üle ja hirmutasime hernevargaid. Kuna meie ööbimispaik oli täpselt hernepõllu kõrval, arvasid vargad, et meie oleme omanikud ja panid ruttu ajama, enne kui olime jõudnud auto parkida. Ühtedele lasime naljapärast signaali, aga sellepeale naerdi. Tegelikult ega meil ükskõik, sööge kui tahate neid mürgitatuid imepisikesi herneid. -> Õhtu sistuseks käisime Valaste joal ja Saka mõisa juures mere ääres. Valaste juga oli minu jaoks masendav, ootasin enamat, vana vaateplatvorm on mädanenud. Midagi näha tahad, siis tuleb teisele poole pervepeale vaatama minna. Saka mõisa juurest viis mere äärde aga väga lahe zik-zak trepp. Toilas me ju otseselt mere äärde lõpuks ei jõudnudki, kõndisime vaid mööda. Sealne vana lossi park võttis oma aja.

Järgnevate päevade jooksul nägime elevante, murdsime Rummu karjääri sisse, Valgerannas uppusime liiva sisse, käisime tiiru Lätis ja kolasime Sangaste lossis ringi. Aga sellest kõigest varsti-varsti, siis kui aega leian ja arvuti saan. :)