Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva november, 2016 postitused

Tegin lapse õnnelikuks. =)

Tsaukii. Esmaspäeval saime üle saja aasta sõbrantsiga kokku ja käisime veits shoppamas. Leidsin Ragnarile mega lahedad McQueeni sussid. Mõtlesin, et no kuna need päkapikud vist peaksid käima hakkama .., et siis susse ka vaja kuhu kommi panna... Ragnar lasteaiast tuli siis oli jumala vaimustuses oma sussidest. Pani sussid jalga ja kõndis ringi ja ütles "Väga äge". Tundub, et sain hea ostuga hakkama.  Seoses päkapikkudega, tekkis tõsine arutelu selle üle kunasest nad käima hakkavad? Kas 1.advendist või 1.detsembrist. Igatahes ma jõudsin järeldusele, et 1.detsembrist. Esiteks, kuna kõik advendikalendrid on 1.detsembrist - 24.detsembrini. Ja teiseks kuna minul hakkasid ka päkapikud 1.dets käima kui ma väike olin. Eelmine aasta käisid ka meil juba päkapikud.. aga siis kui mul meeles oli talle meelde tuletada, et päkapikud on sussi sisse kommi toonud, sest ta alati unustas ära. Kuigi kui ütlesin, et kas päkapikud ka käinud, siis teadis kuhu minna. Ta oli siis alla 2.aastan

Kui metsas magad siis pea põhja.

Uus sessiaeg on käes. Tänane päev algas kell 10.15. Ametikult peaks lõppema 21.00, aga võin oletada, et no mingi 30min ennem saame ikka ära, lihtsalt lühemad pausid ja varem koju ära.  Eile olid "Maksud", nii loeng kui praktikum, kui ka "Eesti vana usk". Mäletan siin kunagi ütlesin, et see Eesti vana usk tundus natukene ootusi purustav. No siis oli ainult esimene loeng ära olnud. Ja kui vaatan tagasi sellele materjalile, siis jah, see oli selline lääge õpetus.. millestki väga hästi aru ei saanud. Aga peale seda on iga loeng läinud järjest huvitavamaks. Eile rääkisime näiteks üldiselt metsaga seotud uskumustest. Täpsemalt siis millised uskumused olid näiteks jahile minnes - naine ei tohtinud jahiasju kokku panna ega neid puutuda, jahile minnes kui teel kohati naist siis jäeti minek ära, kunagi ei lastud magavad looma, loomale anti võimalus põgeneda. Kuidas näiteks arvestati talupidamises "hundi osaga" - mis oli aastas mõned lambad, kanad ja 1koer. Ja l

Mystery box

Lähen võtan kohe tassi kohvi ja hakkan Teile rääkima oma põnevast seiklusest tundmatu pakiga...  1.oktoober (laupäev) Helistab võõras nr, esimese asjana mõtlen, et kes see helistab. Vastu võttes tuleb välja, et Tallinna kuller kelle kätte on mingitel segastel põhjustel sattunud Põlva maakonna pakk kus on minu nimi ja number. Esialgu paistab kõik väga kahtlasena, sest olgu mainitud, et mina polnud ühtegi pakki tellinud.. Aga tundus kõik aus ja täpsustasime aadressi üle ja jäin pakki ootama mis pidi uue nädala jooksul siis minuni jõudma. Aadress oli kuni Kanepi vallani õige, edasi tuli mingi kahtlane Jõgehara aadress. Aga sai õige aadress antud ja jäin siis ootama.  Uue nädala reede.  Senimaani polnud midagi tundmatust pakist kuulda olnud. Seega otsisin logist üles kulleri nr kes mulle helistas ning helistasin tagasi talle. Tema jaoks tundus imelik, et ma pole pakki kätte saanud, sest tema käes seda enam ei ole. Lubas järgi uurida mis pakist saanud on.  Vahepeal pikalt ü

Isadepäev ...

Ma ei oska põhjendada "Miks?", aga võin vaid oletada. Mingitel segastel põhjustel on minu jaoks aasta üks raskemaid tähtpäevi just isadepäev. Ilmselgelt võib oletada, et suurel põhjusel on see tingitud sellest, et pärisisa enam ei ole. Kuigi ma olen surma ja selle kõigega leppinud, siis mingitel segastel asjaoludel on siiski kuidagi raske olla. Pigem ma tunnen seda, et ei saanud ehk piisavalt koos olla. Või see, et siis ma oli väike ja enam ei mäleta seda et oleks koos olnud. Ma tunnen nagu, et praegusest elust võtaks ta osa mingilgi määral, kuid minevikus siis kui ta päriselt olema oli, siis ta ei osalenud minu elus niivõrd palju... Samas vaatamata sellele kõigele olen ma siiski õnnelik selle üle, et mu elus on Isa. Isa kes on olemas ja hoiab ja armastab ja annab endast nii palju kui võimalik, et olla olemas. Jah, ta on küll kaugel, kuid siiski .. on ta olemas. Muidugi on tohutult raske kui terve perekond on Eestist kaugel ära ja niivõrd vähe saab kokku. Aga vähemalt on nad

Reaching our dreams

Juba kuidagi pool kuud läinud, nagu poleks olnudki. Viimasel ajal lähevad päevad kiirelt, ja ka tohutult lumiselt. Hommikul Ragnar lastehoidu ja ise kodu tagasi õppima ja muude asjadega toimetama. Olen ikka üritanud end siin aeg-ajalt välja ka vedanud. Jala poes käinud vms. Mõnus jalutuskäik vahetevahel. Eriti veel kui kõik on linnas nii käe-jala ulatuses. Milleks siis see auto ma aru ei saa..  Oeh.. Vahepeal siin oli üsna keeruline situatsioon ja ma üsnagi ärritusin selle kõige peale ja mõtlesin sellest ausa ja tõsise blogi kirjutada.. Aga kuidagi, jäi see mõte sinnapaika. Seoses siis lapse isa, tema uue elukaaslase jms suhtes. Tegelikult on praegugi suhted üsna keerulised aga ma taipasin, et kui teised soovivad ärrituda, siis tehku seda. Ma lihtsalt enam ei viitsi.. Kõige rohkem ärritas mind kogu selle teema juures see, et mulle mitmed inimesed mainisid, et lubaksin ikkagi lapse isal lapsega kohtuda.. Nagu ma keelaks! Ja väidetavalt ma seda tegingi.. Tegelikult on lood üldse tei